10 õppetundi lastele rahaasjadest

Koolis neid asju ei õpetata. Kui jätate põhitõed lapsele selgeks tegemata, õpib ta need tüssata saades. Ka omaenda vigadest õppimine on hea, kuid „õppemaks” võib kujuneda üsna soolaseks. Iga lapsevanem peab ise hoolitsema, et lapsed oskaksid oma rahaga ümber käia. Selles artiklis toome välja mõned põhitõed, mis lapsed peaksid omandama, et täiskasvanuna raha mitte tuulde lasta.

Iga lapsevanem teab, et lapsed õpivad jäljendades. Ehk mäletate isegi, kui palju õppisite lihtsalt ema-isa jälgides. Samas unustavad üllatavalt paljud lapsevanemad, et lapsed õpivad neilt ka rahaga ümberkäimist.

Lapsed oskavad väga hästi teesklust ja valetamist ära tunda. Kui te ise rahaga vastutustundlikult ümber ei käi, on väga raske seda lastele õpetada. Selleks, et lapsed tõesti õpiksid, on vaja käia oma sõnade järgi.

Finantskirjaoskuse omandamine algab varajasest lapseeast. Keskenduge järgmiste põhitõdede edasiandmisele, kohandades õpetust lapse vanusele.

Investeerimiskuld ja usaldusväärsus läbi aegade

1. Raha ei kasva puu otsas

See on esimene asi, mida iga laps peaks teadma. Teie jaoks on raha ja töö seos tõenäoliselt juba selge (vastasel juhul peaksite keskenduma iseenda harimisele ja alles seejärel laste õpetamisele).

Laps seevastu näeb, kuidas ulatate poes müüjale plastkaardi või võtate seina seest raha välja. Lapsele tuleb õpetada, kust raha pärineb ja et seda tuleb juurde teenida, et see otsa ei lõpeks.

Nende põhitõdede omandamine peaks algama väga varakult. Kohe, kui laps õpib numbreid tundma, võiksite anda talle pisut taskuraha, et ta näeks ise, kuidas raha otsa saab ja tagasi ei tule.

2. Elu on kallis

Kas see ei ole siis ilmselge? Lapsele ei pruugi olla. Laps võib teiega koos poes käies üsna kiiresti aru saada, et toit, joogid ja rõivad maksavad raha, kuid vee- ja elektriarve tasumine, bensiini ostmine ja üüri maksmine jäävad enamasti kaugeteks mõisteteks. Ärge laske lastel neid asju iseenesestmõistetavatena võtta.

New York Timesi isiklike rahaasjade kolumnist Ron Lieber kirjutas, kuidas ta ükskord kogu oma palga sajadollarilistena koju tõi. Seejärel jagas ta rahatähed virnadesse ja rääkis lastele, milleks iga virn kulub. Teisisõnu kujutas ta pere eelarvet visuaalselt. Lapsed nägid ise, kui vähe vaba raha palgast üle jääb.

Teismelisi tuleks pere eelarve plaanimisse ja jälgimisse kaasata. Nii saavad nad aru, miks ei pruugi olla võimalik alati uusi rõivaid ja tehnikavidinaid osta, ning omandavad hilisemas elus marjaks ära kuluvaid oskusi.

3. Mis on tahtmine ja mis on vajadus?

See õppetund tuleks kasuks paljudele täiskasvanutele. Tahta võib ka selliseid asju, mida tegelikult vaja ei ole. Tahtmistele võib loomulikult vahel järele anda, kui need on võimete piires ja mõistlikud. Me ei ole ju robotid ja igaüks tahab aeg-ajalt meelt lahutada, väljas söömas käia või kommi osta.
Mõne kulu liigitamine on lihtne. Toiduained, rõivaesemed ja transpordikulud on vajadused ning alkohol, tubakas ja pidutsemine on tahtmised. Kuidas aga liigitada tähtpäevade pidamist või kultuuri tarbimist (kinos käimist, raamatute ostmist, kontserdipiletite ostmist)?

See on isegi täiskasvanute jaoks keeruline, rääkimata siis lastest, kes võivad kulutada kogu oma taskuraha tahtmistele, kuna kõigi vajaduste eest hoolitsevad lapsevanemad. Nii tulekski lastele võimalikult varakult õpetada, kuidas neid eristada. Parimaks lähenemisviisiks võib olla emotsiooniostude vältimine. Kui laps midagi tahab, tuleks talle öelda, et ta järgmise päevani järele mõtleks. Kui järgmisel päeval laps ikka seda tahab, võib ta selle osta (kui tal on piisavalt raha). Tegelikult peaksime me kõik seda reeglit järgima.

Loomulikult ei tasu üle pingutada. Kui laps tahab kuumal päeval jäätist, ei ole vaja järgmise päevani oodata. Pigem kehtib see reegel suuremate ostude, näiteks mänguasjade puhul.

4. Ostmise kunst

Ka see õppetund on paljudel täiskasvanutel saamata jäänud. Tahes-tahtmata elame tarbimisühiskonnas, kus ostmine käib sama lihtsalt ja loomulikult nagu hingamine. Seetõttu tuleb lastele võimalikult vara õpetada, kuidas osta.

Esiteks – reklaamid valetavad. Seda tasub telereklaami vaadates praktiliselt selgitada. Kui kuulete teleris väidet „see on maitsvaim jook”, siis tehke mitme odavama joogiga pimekatse. Laske igal pereliikmel valida enda jaoks maitsvaim jook ning vaadake, kas reklaamil oli õigus.

Teiseks – enne ostmist tuleb turgu uurida. Näidake lastele, et toodete hinnad võivad olla eri poodides väga erinevad. Ka samas poes võivad eri tootjate samad tooted olla erinevate hindadega – tavaliselt on tuntud brändid kallimad.

Kolmandaks – hinna ja kvaliteedi suhe. See õppetund on eakohane veidi vanematele lastele või teismelistele. Kas kõrgema hinnaga tootel on paremad omadused? Kui on, siis kas paremad omadused on kõrgemat hinda väärt?

5. Tarbimise edasilükkamine (säästmine tasub ära)

Kas laps unistab mõnest kallist mänguasjast? Laske tal taskuraha säästa – võite mängida panka ja avada lapsele konto, millel olev raha kannab intressi. Mõte on selles, et intress oleks lapse jaoks tuntava suurusega (näiteks 5% kuus), mitte pankade pakutav suhteliselt tühine intress.
Laske lapsel ise otsustada, kui suure osa taskurahast ta kohe ära kulutab ja kui suure osa säästab. Kui lapsi on mitu, siis saavad nad omavahel võrrelda, kuidas sõltub raha kogunemise kiirus sellest, kui palju säästukontole paigutatakse – säästlikum laps saab teistele eeskujuks.

Last ei tohiks säästma sundida! Kui sunnite teda näiteks 10% taskurahast kõrvale panema, siis jätate maksuameti mulje. Taskuraha kuulub lapsele. Ta ise otsustab, kuidas ja kui palju seda kulutada. Laps peab ise jõudma arusaamisele, et kui raha on läinud, siis ei tule seda iseenesest juurde, vaid selleks peab vaeva nägema.

6. Tarbimislaen on paha

See on üks olulisemaid õppetunde, mille iga noor peaks omandama. Hea võimalus selleks on siis, kui laps teilt mõne suurema mänguasja ostmiseks raha küsib. Laenake talle raha röövelliku intressimääraga, näiteks 5% päevas. Selgitage algusest peale, et ta peab laenumakseid tasuma iga kord, kui taskuraha saab – laps näeb ise, kui kahjulik see talle on. Lõpuks selgitage, et kiirlaenud ja muud tarbimislaenud töötavadki niimoodi. Arvutage koos, kui palju maksis mänguasi krediidikulu arvesse võttes ja kui palju ta oleks säästnud, kui oleks raha ise kogunud.

Oluline on mitte arvata laenumakseid taskurahast maha, vaid anda taskuraha lapsele kätte ja lasta tal ise laenumakse tasuda. See on oluline psühholoogiline efekt, mida kõik ettevõtjad hästi teavad. Maksu omast taskust tasudes tundub see palju valusam kui siis, kui tööandja sama summa palgast kinni peab.

7. Parem töötada targasti kui kõvasti

Kuna tööeetika on meisse kultuuriliselt sisse programmeeritud, võib see tarkusetera olla raskesti mõistetav. Seetõttu on parem õpetada seda teismelistele.

Suurem osa Eesti inimestest töötab 8–10 tundi päevas, kuid palgad erinevad kordades. Miks nii? Põhjuseks on see, et eri töökohtadel loodav lisandväärtus on erinev ehk tootlikkused on erinevad.

Lastele on seda keeruline selgitada. Igal juhul tuleb neile selgeks teha, et vahel tasub kulutada aega tööks valmistumisele ja töö plaanimisele ning nii saavutame samaväärsed tulemused kiiremini ja vähema vaevaga.

8. Suurema kasumlikkusega kaasneb suurem risk

Ka see teismelistele eakohane õppetund tuleks kasuks paljudele Eesti täiskasvanutele. Loomulikult ei ole tegu lineaarse seosega – kaks korda suurema kasumiga ei kaasne alati kaks korda suurem risk. Samas võib olla kindel, et kui keegi pakub ahvatlevat kasumit riskivabalt, on tegu kas petturi või lolliga. Iga julge investeering ei pruugi olla hasartmäng, kuid laps peaks mõistma, et suure kasumi teenimiseks tuleb vältimatult riskida.

9. Raha ise ei ole väärtuslik

Kas tõesti lõpetan tuhandesõnalise artikli rahast tõdemusega, et see on tähtsusetu? Finantskirjaoskuse omandamise vältimatuks osaks on arusaam, et raha on kõigest vahend. Ei rohkemat ega vähemat. Me ei taha ju kasvatada ihnureid või onu Roberteid, kelle jaoks raha on eesmärk iseeneses.
Hea õppetund on osaleda koos lapsega mitmesugustes heategevates üritustes (näiteks vabatahtlikku tööd tehes), et ta näeks oma töö vahetut mõju.

10. Kogemused toovad rohkem õnne kui asjad

See ei ole oletus, vaid tõestatud fakt. Daniel Gilbert, Elizabeth Dunn ja Timothy Wilson küsitlesid USA kodanikke ning avaldasid tulemused artiklis pealkirjaga „Kui raha ei tee teid õnnelikuks, siis kulutate seda tõenäoliselt valesti” (see on internetis leitav inglisekeelse pealkirjaga „If Money Doesn’t Make You Happy Then You Probably Aren’t Spending It Right”). Artikli autorid leidsid, et kogemuste ostmine teeb inimesi õnnelikumaks kui asjade ostmine.

Lihtsustatult öeldes harjume asjadega kiiresti – uue auto lõhn haihtub peagi, eksootiline puhkusereis aga jääb kauaks erksalt meelde. Lastele tasub selgitada, et parem on koguda raha reisiks kui kulutada seda järjekordsele mänguasjale, millest nad mõne nädalaga või mõne päevaga tüdinevad.

img: langll, pixabay.com, CC0

MIS VÕIMALUSI PAKUB KULD?

Krzysztof Krzemień