Kas teil on taskus raha? Kui suur on selle väärtus? Ilmselt mõtlete mingile arvule. Samas on tegu kõigest mõne tüki paberi ja tühises koguses odava metalliga. Neil on väärtus üksnes seetõttu, et me kõik usume väärtuse olemasolusse. See ongi fiatvaluuta.
CIA World Factbooki andmetel oli 2017. aastal kõigi maailma riikide SKT-de summa 127 triljonit (127 × 1012) ostujõu pariteedile kohandatud dollarit. Selle tohutu majandusorganismi soontes voolab peaaegu üksnes füüsilise katteta raha. Maailmas ringlev raha põhineb üksnes turuosaliste vastastikusel kokkuleppel selle väärtuse suhtes ning usaldusel emitentide ehk riikide või riikide ühenduste vastu.
Poola keskpanga definitsioonis on fiatvaluuta
valuuta, millel puudub füüsilise vara (näiteks väärismetalli) kate ning millel on väärtus üksnes seetõttu, et sellel on teatud territooriumil seadusliku maksevahendi monopoolne staatus, ning seetõttu, et riik hoiab peamiselt makse kogudes üleval nõudlust selle järele. Fiatvaluuta väärtus põhineb usaldusel emitendi vastu.
Suurem osa definitsioone keskendub riigi ja valitsuse rollile. Õigusega, kuna ajalooliselt on üksnes poliitiline võim võimaldanud fiatvaluuta efektiivset kehtestamist maksevahendina. Krüptovaluutade ajastul seevastu ei pruugi sellest piisata. Bitcoin, ethereum ja teised krüptorahad sarnanevad paljuski fiatvaluutadele ning ainsaks oluliseks erinevuseks on see, et emitendiks pole riik, vaid hajutatud arvutisüsteem, mis salvestab tehinguid plokiahelasse.
Kaupvaluuta
Fiatvaluuta pole midagi uut, kuid üleüldiselt võeti see kasutusele alles 20. sajandi keskpaiku. Enne seda kasutati maksevahendina teatud kaupu, mille põhjal määrati teiste kaupade hindu. Sellist maksevahendit nimetatakse kaupvaluutaks.
Kõige alguses olid majanduses valdavaks bartertehingud ehk kauba vahetamine muude kaupade vastu. Muinasaegsele odavalmistajale võisid kütid tasuda lihas. Keskaegne talupoeg tasus feodaalile töös (teotöö) ja põllumajandussaadustes. Samas esines juba ammustel aegadel olukordi, kus vaja oli raha. Tehingupartneritel ei pruugi olla vaja just seda kaupa, mida teine pakub. Seetõttu kujunesid välja teatud kaubad, mida tunnistati üldiselt maksevahendina.
Ajaloos on olnud kasutusel mitmesugused kaupvaluutad: teatud toiduainetest, näiteks soolast, kakaoubadest ja eksootilistest vürtsidest luksuskaupade, näiteks merekarpide või klaashelmesteni. Tänapäevani on kariloomad ja kaamelid mitmes Aafrika riigis tunnustatud alternatiivvaluutaks, mida kasutatakse näiteks potentsiaalse pruudi hindamisel. Sõjapiirkondades kasutatakse sageli rahana tulirelvi ja laskemoona. Suurem osa maailmast jõudis siiski varem või hiljem etappi, kus rahana aktsepteeriti kahte haruldast, kaunist ja hinnatud metalli – hõbedat ja kulda. Hõbedat kasutati igapäevatehingutes ehk see sarnanes tänapäeva sularahale. Kulda kasutati suuremate ostude sooritamiseks.
Riikide valitsejad püüdsid seda süsteemi mitmel viisil üle kavaldada. Nad „lahjendasid” raha, lisades müntidele vähemväärtuslikku metalli. Nad vähendasid uusemissioonides müntide kaalu ehk andsid välja kergemaid münte, millel oli varasemate raskemate müntidega sama nimiväärtus. Need erinevad valuutad konkureerisid üksteisega sajandite jooksul. „Õige” raha hoiti investeeringuna endale ja „lahjast” rahast püüti esimesel võimalusel vabaneda. Majandusteaduses nimetatakse seda Copernicuse/Greshami seaduseks.
Copernicuse/Greshami seadus ütleb, et kui ringluses on kahte liiki valuutat, millel on seaduse silmis sama nimiväärtus, kuid inimeste silmis on üks neist väärtuslikum (st suurema väärismetallisisaldusega), siis „hea” valuuta akumuleerub (seda ei anta välja) ning ringlusse jääb peamiselt „halb” valuuta. Teisisõnu, halb raha ajab hea raha turult välja.
Kattega valuuta
19. sajandil muutus üldkasutatavaks uut laadi raha – kattega valuuta. See on midagi kaupvaluuta ja tänapäevase fiatvaluuta vahepealset.
18. sajandil hakkasid finantsasutused ja hiljem ettevõtjad emiteerima veksleid või muid sarnaseid dokumente, mille valdajal on nõudeõigus emitendi vastu. Emitent võttis kohustuse maksta dokumendi valdajale dokumendi lunastamise eest kokkulepitud summa või väärismetallikoguse. Kui emitent oli usaldusväärne, võisid sellised dokumendid ringelda turul sarnaselt tänapäevastele rahatähtedele. Need olidki esimesed rahatähed (ehk pangatähed).
Kattega rahatähtede väärtus põhines emitendi käsutuses oleval väärismetallil, mille vastu need pidid olema vahetatavad. Seetõttu pidi emitent olema usaldusväärne. Kui pank või muu emitent pankrotistus, mis ei olnud 19. sajandil sugugi haruldane, jäi pangatähe omanikule väärtusetu paberilipik.
Osariigivekslid (bill of credit)
Mõned vastsed USA osariigid läksid veelgi kaugemale. Nad emiteerisid dokumente, mis kujutasid endast midagi pangatähe ja võlakirja vahepealset. Ühest küljest olid need pangatähtede sarnased paberdokumendid, mis ringlesid ja mida võis kasutada maksude tasumiseks. Teisest küljest oli paljudel juhtudel emitendist osariigil kohustus osta need teatud aja pärast intressiga tagasi. Tänane USA põhiseadus keelab kõigil osariikidel selliseid dokumente emiteerida. Viimased riigivekslid emiteeris föderaalreserv 1934. aastal ning neil on Ameerika Ühendriikides endiselt dollariga samaväärse seadusliku maksevahendi staatus (ehkki nende numismaatiline väärtus on nimiväärtusest palju suurem).
Algselt oli neil maksevahenditel täielik kate. Pank, millel oli miljoni dollari väärtuses kulda, võis emiteerida miljoni dollari väärtuses pangatähti. See süsteem muutus siiski kiiresti sarnaseks tänapäeva kohustusliku reservi põhisele süsteemile. Peagi tagasid pangad ja isegi riigid oma maksevahendeid üksnes osaliselt. Teisisõnu võis dollareid vabalt kulla vastu vahetada, kuid riigikassas ei olnud piisavalt kulda juhuks, kui kõik seda korraga tahaksid teha. Vaesemate riikide (näiteks Poola Teine Vabariik) jaoks ei pruukinud valuuta täielik tagamine jõukohane olla, kuid tavaliselt piisas reservidest vahetuskursside stabiliseerimiseks.
Bretton Woods
II maailmasõja järel loodud Bretton Woodsi süsteem toimis järgmiselt. Dollari ja kulla hinnasuhe fikseeriti tasemel 35 dollarit untsi kohta ning muude valuutade vahetuskursid dollari suhtes fikseeriti. Valuuta oli endiselt tagatud, kuid palju vähemalt määral (1966. aastaks oli kullakate vähem kui 20% dollaritest). Maailmamajanduse ja maksebilansside kiire kasvu tõttu otsustas USA president Richard Nixon dollari kullakatte lõpetada. Seda ajaloosündmust tuntakse Nixoni šoki nime all. Kulla hind tõusis kõrgustesse, dollari väärtus võrreldes teiste valuutadega langes ning maailm jõudis fiatvaluutade ajastusse.
Fiatvaluuta
Tänapäeva valuutadel puudub väärismetalli või muu kauba kate. Neid võib kasutada asjade või teiste valuutade ostmiseks, kuid mitte fikseeritud hinnaga. Hinnad on ujuvad ning valuutade vahetuskursid sõltuvad hulgast keerulistest teguritest. Tegelikkuses määravad valuutade väärtused turg ja turuosaliste usaldus emitendi vastu. Seetõttu võib usaldusdefitsiit avalduda valuutaturgudel laviinitaoliselt, näiteks Zimbabwe hüperinflatsioon või must neljapäev.
Selline süsteem soodustab rahvusvahelist kaubandust, võimaldades kaubandus- ja maksebilansside isetasakaalustumist. Teisest küljest kaasneb sellega hüperinflatsioonirisk, kuna rahapakkumise suurenemisega (rahatrükiga) või riigi tuleviku kahtluse alla sattumisega kaasneb hindade kohene tõus.
Miks on fiatvaluuta üldtunnustatud?
Ühest küljest on põhjuseks riiklik monopol. Riik emiteerib valuutat raharinglusse, kasutades seda näiteks oma kohustuste täitmiseks arstide, õpetajate, riigiametnike ja teiste avaliku sektori töötajate ees. Kohustusi riigi ees (maksude maksmine) saab täita üksnes ametlikus valuutas. Tavaliselt on ettevõtja jaoks lihtsam ja odavam kasutada tehingutes ametlikku valuutat, selle asemel et maksta mõnes teises valuutas ja koguda tarbijatelt ametlikku valuutat.
Teisalt ei ole keegi midagi paremat välja mõelnud
Kasvava maailmamajanduse tingimustes kaasneks täielikule või osalisele kullastandardile üleminekuga arvestatav deflatsioon (raha ostujõu tõus), mis kahjustaks pikas perspektiivis majandust.
Vastupidiselt krüptorahafännide väidetele on ka krüptorahad fiatvaluutad, kuid nende puhul on emitendiks hajutatud arvutisüsteem. Riiklikku valuutat võib kasutada riiklike teenuste, näiteks korrakaitse- ja tervishoiuteenuste eest tasumiseks. Krüptovaluuta väärtus seevastu sõltub täielikult turuosaliste soovist seda omada.
Tahes-tahtmata jääb usaldusraha lähitulevikus maailmas domineerivaks.
