Finantskriiside lühiajalugu

Raudne eesriie langes, Francis Fukuyama kirjutas oma „Ajaloo lõpu” ning üldiselt paistis tulevik helge. Tundus, et kogu maailm pöördub demokraatia teele, liberaalne turumajandus jääb igavesti kasvama ning inimkond võtab üksteisel kätest kinni ja elab rahus aegade lõpuni. Reaalsus tegi siiski kiiresti omad korrektiivid.

1990. aastate keskpaigas sattus maailmamajandus rahututesse vetesse. Võiks arvata, et viimase kahekümne aasta jooksul on olnud rohkem kriisiaastaid kui kasvuaastaid. Sellele aja kriisidele oli iseloomulik nö doominoefekt. Tüüpiliselt said need alguse ühes maailma piirkonnas, kus neist küll ajapikku üle saadi, aga levisid üsna kiiresti ka teistesse piirkondadesse.

Aasia finantskriis

1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses meelitas Kagu-Aasia riikide mullitav majandus spekulatiivseid investoreid meepotina. Suurem osa piirkonna riikidest olid sidunud oma valuuta USA dollariga ning hoidsid samas intressimäärasid suhteliselt kõrgel, mis suurendas investorite potentsiaalset kasumit. Tol ajal räägiti Aasia majandusimest. „Aasia tiigrite” majandus kasvas uskumatu kiirusega, ujutades arenenud riigid üle odavate tööstuskaupadega. Hinnanguliselt jõudis sellesse piirkonda ligikaudu pool kõigist arenevatesse riikidesse tehtud investeeringutest.

1990. keskpaigas taastus USA majanduslangusest ning hakkas intressimäärasid tõstma. Samal ajal tegi Hiina hulgaliselt eksportijaid soosivaid reforme, konkureerimaks jõukate riikide turgudel Kagu-Aasia riikidega. Ühtlasi tekitas ebakindlust Hong Kongi saatus – 1997. aasta 1. juulil sai sellest piirkondlikust finantskeskusest, mis enne oli Ühendkuningriigi kontrolli all, Hiina Rahvavabariigi erihalduspiirkond. Eelnimetatud asjaolude ja investorite ebakindluse tõttu pöördus spekulatiivne kapital Ühendriikide turvalisse rüppe.

Investeerige kulda. See hoiab oma väärtust

Vabanenud kohalik valuuta paiskus turgudele

Aasia tiigrid püüdsid küll välisvaluutareserve müües fikseeritud vahetuskursse kaitsta, kuid olid lõpuks siiski sunnitud oma kursi dollarist lahti siduma. Tulemused olid hirmutavad. Tai, Filipiinide, Malaisia ja Lõuna-Korea valuutade kurss langes dollari suhtes 35–45%. India ruupia langes 83%. Sellega kaasnesid krahhid kohalikel finantsturgudel, laenuvõtjate maksejõuetuks muutumine ning tööpuuduse kiire kasv.

Majandusest kandusid tormituuled poliitikasse. Indoneesias tõugati võimult 30 aastat valitsenud president Suharto. Valitsus vahetus ka Tais. Piirkonnas levisid separatistlikud, islamistlikud ja läänevaenulikud meeleolud.

Vastu kartusi ei levinud kriis ülejäänud maailma, ehkki USA ja Jaapani aktsiaturud, millel olid selle piirkonnaga tugevad sidemed, said suure löögi. Aasia kriisi kaudsed mõjud põhjustasid siiski keeriseid ka mujal.

Venemaa finantskriis

Aasia kriisi tõttu vähenes oluliselt nafta ja värviliste metallide hind maailmaturul. Nagu ikka, mõjus see rängalt Venemaale, mille majandus sõltub toormaterjalide eksportimisest. Samal ajal vaarus Venemaa alles esimesest Tšetšeenia sõjast, mille hinnanguline kogumaksumus oli 5,5 miljardit dollarit. Eelarvepuudujääk ja negatiivne väliskaubanduse bilanss kulutasid kiiresti Venemaa valuutareserve, kuna riik püüdis hoida dollari suhtes jäika kurssi. Moskval tekkis raskusi töölistele tasumisega, kaevurid streikisid ja Siberi raudtee blokeeriti.

Investorite väljavoolu peatamiseks tõstis Venemaa järsult riigivõlakirjade intressimäära, vahepeal lausa 150% tasemele. Rahvusvaheline Valuutafond laenas Venemaale 22,6 miljardit dollarit. Hilisem uurimine näitas, et 5 miljardit sellest kadus jäljetult.

Rubla devalveerimine

1998. aasta 17 augustil esitlesid Venemaa valitsus ja Venemaa keskpank ühisavalduses kriisikava, mis hõlmas rubla devalveerimist, Venemaa (rublades nomineeritud) sisevõla tasumise tähtajatut peatamist ning teatud välisvaluutades nomineeritud välisvõlgade tasumise peatamist 90 päevaks. Kavas oli vahetada osa riigivõlakirju ja obligatsioone uute vastu. 2. septembril loobus Venemaa keskpank rubla kursi kaitsmisest ja lasi selle vabaks. Kursi vabakslaskmisele järgnenud kuu jooksul langes rubla väärtus kahe kolmandiku võrra.

Loomulikult kaasnes sellega tohutu inflatsioon – 1998. aastal tõusid hinnad 84%. Riiklikud põllumajandustoetused käisid eelarvele üle jõu ning koos kehva tõi see kaasa tööstuse kokkuvarisemise ning sundis valitsuse oktoobris välisabi paluma.

Venemaa president Boris Jeltsin kaotas kriisis suurema osa oma populaarsusest, ehkki jäi võimule ametiaja lõpuni 1999. aastal. Kuna tol ajal oli Venemaa Eestile oluline kaubanduspartner, avaldas kriis ka siin suurt mõju. Võib öelda, et just kriisis võttis meie majandus lõplikult suuna läände.
Venemaa taastus siiski üsna kiiresti. Valuuta devalveerimine soodustas eksporti ning seadis kodumaised tootjad väliskonkurentide ees eelisseisu. Toorainehinnad hakkasid kasvama ning riigi rahamured lahenesid.

Argentina riigivõlakriis

Argentina eelarve puudujääk oli aastaid olnud liiga kõrge. Avaliku sektori investeeringute kehva haldamise, 1982. aasta Falklandi sõja ja lõputuna näivate võimuvahetuste tõttu uppus riik võlgadesse. See meenutas hilisemat Lõuna-Euroopa võlakriisi – võlgu elamine, kehv maksulaekumine ja rahapesu kõigil tasemetel. Seni, kui välisriikide võlausaldajatel kannatust jätkus, näis kõik siiski sujuvat.

1998. aastal devalveerisid Argentina kaks suurimat kaubanduspartnerit Brasiilia ja Mehhiko Aasia kriisi järellainetuses oma valuutad. Mis veel hullem – sel ajal lõppes ka riigiettevõtete erastamisest eelarvesse laekunud raha vool.

Argentina muutus täielikult sõltuvaks Rahvusvahelise Valuutafondi laenudest

Rahvusvahelised reitinguagentuurid langetasid Argentina võlakirjade reitinguid, mistõttu tuli tõsta nende intressimäärasid. Rahvusvaheline Valuutafond nõudis, et Argentina kärbiks oma eelarvet ja tõstaks makse. Tööpuudus tõusis ja elatustase langes.

2001. aasta juulis oli riik hävingu äärel. Argentina valitsusel õnnestus veenda investoreid 30 miljardi dollari väärtuses võlgu restruktureerima ning vahetama vanad võlakirjad uute kõrgema intressimäära ja pikema tähtajaga võlakirjade vastu. Novembris aga keeldus Rahvusvaheline Valuutafond järgmist laenuosa väljastamast, kuna eelarvega seotud eeltingimused olid täitmata. Argentina elanikud sattusid paanikasse, tormasid pankadesse, võtsid raha välja, vahetasid selle dollarite vastu ja saatsid välismaale. 2. detsembril piiras Argentina riik pangahoiustelt väljamakstava summa 250 dollarile nädalas inimese kohta.

Raevunud argentiinlased tulid seepeale tänavatele. Massiprotestides valitsus langes ning uus president teatas, et Argentina jätab osa oma kohustustest täitmata. Argentina peeso kurss, mis seni oli dollari suhtes fikseeritud, lasti 2002. aastal vabaks. See kiirendas elanike vaesumist veelgi – inflatsioonimäär jõudis 220%-ni aastas. Nelja-aastase majanduslanguse järel hakkas 2003. aastal majandus siiski kasvama. See olukord ei jäänud kauaks kestma. Aastakümne lõpus hakati riiki süüdistama majandusnäitajate võltsimises ning inflatsioon pöördus taas tõusuteele. Pärast 2014. aasta Ameerika Ühendriikide ebasoodsat kohtuotsust seoses 2001. aastal täitmata jäänud võlakohustustega peatas Argentina taas osaliselt oma riigivõla tasumise.

Dotcom-mull

1990. aastate lõpus võttis USA-s võimust internetimaania. Investorid pildusid raha igale firmale, mis rääkis internetis äri ajamisest. Vahel piisas aktsiahinna kergitamiseks uue veebisaidi esitlemisest.

Alusnäitajatele ei pööranud investorid enam tähelepanu. Nende arvates oli internetiettevõtte kõige tähtsam näitaja see, kui kiiresti ta suudab kasutajate arvu kasvatada. Sellele, et suurem osa neist ettevõtetest ei teeninud kasumit ja mõned isegi tulu, pöörasid tähelepanu vähesed. Hüüdlauseks oli get large or get lost – kasva või kao.

See olukord sai lõppeda ainult krahhiga, mis ei lasknudki end kaua oodata. Investorid hakkasid ülehinnatud väärtpabereid massiliselt müüma. Internetiettevõtted tõmbasid kukkudes kaasa ka ülejäänud aktsiaturu. Suurem osa dotcom-ettevõtetest läks pankrotti, kuid mõned, näiteks Amazon, Google ja Cisco, jäid ellu ning kasvavad jõudsalt ka praegu. 2000. aasta märtsist 2002. aasta oktoobrini vähenes New York Stock Exchange'i kogukapitalisatsioon 5 triljoni dollari võrra (võrdluseks: inflatsiooni arvestamata on Eesti 2018. aasta riigieelarve 13 miljardit dollarit ehk ligikaudu 384 korda vähem).

Koos 2001. aasta terrorirünnakutega Maailma Kaubanduskeskusele tõi see kaasa lühiajalise majanduslanguse, mida võib pidada aastakümne lõpu sündmuste eelmänguks.

2007. aasta ülemaailmne rahanduskriis

Kas see on lõppenud või kestab ikka veel? Majandusteadlased on eri arvamustel. Need sündmused on veel nii hiljutised, et kriis pole isegi nime saanud – seetõttu ei tee ma temast tervikkokkuvõtet, vaid keskendun pigem tema algusele ja põhjustele.

Kriis sai alguse Ameerika Ühendriikide kinnisvaramulli lõhkemisest. Tõusvad kinnisvarahinnad tekitasid ostjates kindlustunnet ning pangad andsid üsna vabalt laenu kõigile soovijatele, kaalumata põhjalikult süsteemseid riske. Kõige riskantsemad laenud kombineerisid nad keerulisteks finantsinstrumentideks ning müüsid need võlakirjadena era- ja äriklientidele või teistele pankadele.

2007. aastal tulid need mahhinatsioonid päevavalgele. Tundus, et kriis laheneb kiiresti lühiajalise langusega kinnisvara- ja aktsiaturgudel, kuid 2008. aastal läks riskantsete laenutoodete suure osakaalu tõttu portfellis põhja investeerimispank Lehman Brothers. Mitu panka müüdi pankroti vältimiseks murdosa eest tegelikust väärtusest ning USA valitsus oli sunnitud eluasemelaenude turul sekkuma. Kullal seevastu läks hästi – kriisides peetakse seda turvaliseks varaks ning kulla hind saavutas kõigi aegade rekordtaseme 2000 dollarit/unts.

Ka Euroopas anti halbu laene

Finantssüsteemi kokkuvarisemise vältimiseks olid riigid sunnitud pankadesse raha juurde süstima ja neid välja lunastama, mis tõi kaasa riigivõla kiire kasvu. Paljud Euroopa riigid olid omaenda suure võlakoorma tõttu võimetud panku abistama ja läksid ise sisuliselt pankrotti – kurikuulsaks näiteks on Kreeka. Hoolimata paljudest võlausaldajate poolsetest järeleandmistest on Kreekal ikka veel raskusi.

Probleemid finantsturgudel tõid kaasa ülemaailmse majanduslanguse. Keskpangad vastasid sellele rekordiliselt madalate intressimäärade ja rahatrükiprogrammidega. Suur osa lisarahast kulus kapitaliturgude toetamiseks ning need taastusid reaalmajandusest palju kiiremini. Paljude riikide lootusetu riigivõlg on endiselt problemaatiline.

Kahjuks tundub, et tänapäeva majanduses on kriisid tsüklilised ja vältimatud. Me ei tea, kas järgmine kriis on 2007. aasta oma jätk või tekib täiesti uutmoodi, kuid üks on kindel: see tuleb ja me peame selleks valmistuma.

fot. Patrick Stahl, flickr.comCC BY-SA 2.0

MIS VÕIMALUSI PAKUB KULD?

plpolski (Polish) enEnglish (English) ruРусский (Russian)

Krzysztof Krzemień