Kõigile on teada, et ilu on maitse asi, ja igaühel võivad olla oma ilukriteeriumid. Ent kui kõne alla tuleb väärtus, eriti majanduslikus kontekstis, siis kaldume seda objektiveerima ja hinnaga identifitseerima. Samas, kuigi pole olemas ühtainsat ilunäitajat ega ühtainsat eseme väärtust määravat kriteeriumi, on ikkagi säilinud teatud ajatud kaanonid.Kulla puhul on nendeks peale selle unikaalsete omaduste ka piiratud kogus, mis on suurel määral põhjuseks, et kuld on mitme tuhande aasta jooksul olnud väärtuslik ja seda paljudes kohtades.
Väärtus ja hind
Esmalt on oluline mõista, et väärtus on subjektiivne ehk oleneb teatud isiku eelistustest. Samamoodi nagu „ilu on vaataja silmades“, on väärtus tegutseva inimese mõistuses. Iga isik hindab teatud eseme väärtust omamoodi. Kui see poleks nii olnud, siis oleks igasugune vahetamine osutunud võimatuks, kuna iga tehingu puhul hindab iga osapool kõrgemalt just seda, mida ta võib teise osapoole käest saada, ja vastupidi.Kui ostame viiegrammise kullakangi ja maksame selle eest 800 zlotti, siis teeme seda just põhjusel, etneed 800 zlotti on meie jaoks väiksema väärtusega kui viis grammi kulda, mille oleme nende eest saanud.Müüja jaoks oli omakorda kullakangi väärtus väiksem kui 800 zlotti. Vastasel juhul poleks ta otsustanud seda müüa. 800 zlotti on lihtsalt hind, mis on mõlema osapoole subjektiivse hindamise käigus kujunenud.
Miks on selle mõistmine nii tähtis? Paljud inimesed samastavad hinna ja väärtuse ning kahjuks on raske selle mõiste õige tähenduse kehtestamise eest võidelda, kuid on hea teada, et väärtus, kuigi seda samastatakse tihtipeale hinnaga, on siiski midagi muud.
Mis moel saame seda erinevust praktikas näha? Kui hinnalangus oleks tähendanud väärtuse langust, siis poleks 2013. aastal, mil kulla hind vähenes 28 protsendi võrra, nõudlus füüsilise kulla järele tõusnud, ent tarbijanõudlus (mis hõlmas ehteid, kange ja münte) tõusis tookord 21 protsendi võrra. See näitab, et hinnalangus ei mõjunud negatiivselt kulla väärtuse hindamisele klientide poolt.
Kulda ei saa juurde luua, valuutat aga küll
Kuna väärtus oleneb teatud isiku subjektiivsetest eelistustest, võib see iga inimese puhul mis tahes teguritest sõltuda. Osa neist on siiski enamiku inimeste jaoks ühised. Üks peamisi tegureid, mis määrab, et kulda tunnistatakse väärtuslikuks, on kulla võime kanda endas ostujõudu läbi aegade. See jõud tekib teise majandusseaduse ‒ marginaalkasulikkuse kahanemise seaduse ‒ tõttu. See seadus ütleb, et marginaaltulu, mida tarbija saavutab iga järjekordse tarbitud kaubaühikuga, on väiksem selle kauba eelmise ühiku marginaalkasulikkusest.
Kui kauba varu suureneb, siis selle kasulikkus kahaneb, mistõttu kaupa hakatakse vähem väärtuslikuks pidama. Erinevalt kullast on meile teada olevate valuutade varusid võimalik suurendada suhteliselt lihtsal teel. Seda kasutavad hea meelega ära need, kes teoreetiliselt peaksid vastutama valuutade stabiilsuse eest. Kõige arenenumgi maailmamajandus kasutab tänapäeval meetodeid, mis olid varem tuntud nn banaanivabariikides. Raha juurdetrükkimine toimub aga teatud mõttes varjatult. Seda teostatakse läbi keskpanga, mis ostab emiteeritud raha eest aktivaid. Näiteks ostis USA Föderaalreserv programmi Quantitative Easing raames obligatsioone ja hüpoteegiga tagatud väärtpabereid, mis vastasel korral oleks tulnud ümber hinnata, et leida ostja.
Kriiside ajast saati on Ameerika Ühendriikide monetaarne baas kasvanud juba viiekordseks, seda on näidatud ka alltoodud graafikus.
Kui raha kogus suureneb, siis mõjutab see hindu. Eeskätt tõusevad hinnad seal, kus rändab värskelt loodud raha. Suurimal määral kasutavad seda ära need, kes raha esimesena saavad, ehk keskpangad, seejärel äripangad, mis on reeglina vahendajateks keskpankade ja riigi vahel toimuvates tehingutes (ostavad riiklikke võlakirju, teades, et neid ostab nende käest keskpank), ja lõpuks siis riik, mis tänu sellele võib jääda võlgu ilma hirmuta, et ta klientidest oma võla pärast ilma jääks. Niiviisi suundub raha majandusse, põhjustades hinnatõusu. Kõige hullem on olukord nende jaoks, kes on selle skeemi lõppetappides.
Sellise protsessiga kaasneb ka intressimäärade langus, mis näitab, et säästmine valuutades nomineeritud aktiivides ei too suuremat kasumit (nt pangadeposiidid) ja pealegi on olemas suur oht, et kui äsja loodud raha suundub majandusse, siis selle ostujõud langeb oluliselt. See ei motiveeri inimesi raha koguma, pigem vastupidi – edendab tarbimist javõlgu jäämist.
Stabiilne kullakogus
Erinevalt pabervaluutadest suureneb kulla kogus vähesel määral. Viimastel aastatel ei ületanud aastase kullakaevandamise maht kaht protsenti seni kaevandatud kullast. Selline stabiilne väärismetalli kogus võimaldab selle ostujõu säilitamist samal tasemel.Tulevikus saab kullakoguse kasv olema veelgi väiksem.Värskelt avastatud kullalademete arv väheneb aasta-aastalt. Viimase 24 aasta jooksul on kaevandused avastanud umbes 51 tuhat tonni kulda 217 lademes, millest 33 tuhat tonni on avastatud 1990. aastatel ja 18 tuhat tonni XXI sajandi esimesel kümnendil
