Nende ridade kirjutamise ajal on kulla hind 1247 dollarit ja hõbeda hind 18,28 dollarit. Hinnasuhe on 1:68 ehk ühe untsi kulla eest saab osta ligikaudu 68 untsi hõbedat. Kas see suhe vastab nende kahe metalli reaalväärtustele? Kas kulla 68 korda kõrgem hind on objektiivselt õigustatud?
Hinnasuhte minevik
Paberraha ajalugu algas 6. sajandil, kuid praeguste majandussüsteemide alustalaks sai see alles üsna hiljuti (Euroopa esimene paberraha trükiti Rootsis 17. sajandil ning väärismetallikattest loobuti alles veidi üle saja aasta tagasi). Kuidas määrati kulla ja hõbeda hinda, kui paberraha ei olnud kasutusel? Kuidas määrata väärismetalli hinda siis, kui väärismetall ise on maksevahend?
Reegel on lihtne. Hind on alati olnud kahe asja subjektiivsete väärtuste suhe. Praegu võrreldakse kõiki asju, näiteks tonni kivisütt, rahaühikuga, näiteks dollariga. Mida suurem on kivisöe pakkumine, seda madalam on kivisöe hind. Mida rohkem on raha ringluses, seda madalam on rahaühiku väärtus. Ehk siis seda kõrgem on kivisöe hind. Sama käib toidu, autode, kinnisvara ning ka kulla ja hõbeda kohta. Tänapäeval võimaldab hindade võrdlemist universaalne rahaühik. Varem seda ei olnud. Mida siis kasutati näiteks kulla ja hõbeda hinna iseloomustamiseks?
Teist metalli. Võtame näiteks Briti kuldguinea. Kui guinea 1663. aastal loodi, vastas see nimiväärtuselt 20 hõbešillingile. Tol ajal lähtuti kuld- ja hõbemüntide hinnasuhte määramisel kulla- ja hõbedavarude suuruse võrdlusest. Kui hõbedat oli kümme korda rohkem kui kulda, oli kulla hind ligikaudu kümme korda kõrgem kui hõbeda hind. On ju lihtne. Lausa ilmselge.
Kuidas aga põhjendada kulla ligikaudu 70 korda kõrgemat hinda täna, kui hõbedat on kullast kõigest 10–15 korda rohkem?
Mida arvata sellest, et American Eagle’i müntide nimiväärtuste suhe on 1:20 ehk untsise hõbemündi nimiväärtus on 1 dollar ja untsise kuldmündi nimiväärtus on 50 dollarit? Siit leiab teisigi vastuolusid. 50-dollarilise nimiväärtusega untsist kuldmünti ei õnnestu ilmselt osta 50 dollari eest ega ka 50 untsise hõbemündi eest. Kuidas nii?
Anomaaliate selgitus
1789. aastal määrati Alexander Hamilton Ameerika Ühendriikide rahandusministriks ülesandega luua vastloodud riigile rahasüsteem. Seadusliku maksevahendina kaaluti kulda, hõbedat või mõlemat. Lõpuks otsustati kahemetallisüsteemi kasuks, milles olid lubatud nii kuld– kui ka hõbedollarid. Teine probleem oli seotud kulddollari ja hõbedollari kaalu määramisega. 1792. aasta rahaseaduses määrati hõbedollari kaaluks 24,06 g ning kulla ja hõbeda hinnasuhteks 1:15 ehk siis kulddollar oleks kaalunud 1,6038 g (esialgu seadus dollarilist kuldmünti ette ei näinud).
Seaduses sätestatava hinnasuhte valimisel lähtus Hamilton turusuhtest (market ratio) ehk sellest, mitu untsi hõbedat saab turul osta ühe untsi kulla eest. Philadelphia Mintis (USA esimene rahapaja) vermitud kuld– ja hõbemüntide nimiväärtuste ja kaalude seosed võisid küll algselt põhineda turusuhtel, kuid tegelikku suhet nimetati vermimissuhteks (mint ratio). Mõnda aega olid need suhted samad, kuna kulla ja hõbeda turupakkumiste suhe ei muutunud oluliselt.
Vabast turust lähtumine on küll väga tervitatav, kuid varale, iseäranis rahale püsiva väärtuse määramine on oluline viga. Mõni aasta hiljem kulla ja hõbeda pakkumiste suhe muutuski. Vabal turul sai untsi kulla eest osta 15,5 untsi hõbedat ning seetõttu ei oleks ükski mõistlik inimene müünud oma kullauntsi 15 untsi hõbemüntide eest rahapajale vaid pigem oleks müünud selle vabal turul 15,5 untsi hõbeda eest. Copernicuse/Greshami seaduse kohaselt valivad sellises olukorras inimesed maksevahendiks hõbeda. Miks? Sest hõbemüntide turuväärtus on nimiväärtusest väiksem. Nii kadusidki kuldmündid ringlusest.
Praegu põhineb hinnasuhe turuhindadel. Turuhinnad aga muutuvad pidevalt ning on teatud tingimustel manipuleeritavad, mistõttu nende põhjal seadusliku maksevahendi loomise katsed on määratud läbikukkumisele. Kahjuks õpivad poliitikud harva ajaloost ning 1830. aastatel kordasidki sama viga. Seekord oli ohvriks hõbe. 1834. aasta rahaseaduses (Coinage Act) jäeti hõbedollari kaal samaks (24,06 g), aga vermimissuhe (mint ratio) suurenes 1:16-ni. Kuna vabal turul oli hinnasuhe 1:15,6, tahtis igaüks, kellel oli kulddollareid, vahetada neid hõbedollarite vastu, sest neis sisalduv väärismetall oli turul rohkem väärt. Münte ka sulatati. Vermimissuhte (mint ratio) järgi oli hõbedollar väärt 1,50 g kulda (24,1 g / 1,6). Vabaturu hinnasuhte 1:15,6 järgi aga sai hõbedollaris sisalduva 24,06 g hõbeda eest osta 1,54 g kulda ehk 2,5% rohkem. Seetõttu hakkasid ameeriklased oma hõbemünte üles sulatama ning hõbedat metallina müüma.
See vähendas hõbemüntide hulka turul. Kodanikud ei saanud neid enam igapäevaelus kasutada. Kõiges olid süüdi poliitikud, kes otsustasid määrata jäiga väärtuse millelegi, mille väärtus on olemuslikult muutuv. Neil võisid olla mingil määral head kavatsused, kuid ka ükski hilisem seadus ei suutnud kahemetallisüsteemi päästa. Soov kulla ja hõbeda hinnasuhet fikseerida on võrreldav sooviga fikseerida küttepuude ja bensiini hinnasuhet. Seda pole võimalik saavutada.
Viieteist aasta pärast algas kullapalavik ning rahapajad täitusid kullaga. Kullast sai domineeriv metall ning mitteametlikult rahasüsteemi alustala. Kuna osa poliitikutest soovis hõbemündid uuesti kasutusse tuua, võeti 1853. aastal vastu uus rahaseadus (Coinage Act of 1853). Selles vähendati kõigi hõbemüntide (peale hõbedollari) hõbedasisaldust 7%, mistõttu müntide tegelike metalliväärtuste suhteks sai 1:14,89. See muutis olukorra veelgi keerulisemaks, kuna ametlik vahetuskurss ehk vermimissuhe (mint ratio) jäi 1:16 tasemele, samas kui turusuhteks (market ratio) kujunes 1:15,4. Seega oli samaaegselt kasutusel kolm hinnasuhet. Miks?
Eesmärk oli hoida hõbemünte ringluses ja vähendada nende ülessulatamist. Väiksema hõbesisaldusega hõbemünt ei sobiks enam spekuleerimisobjektiks. Tänu madalamale reaalväärtusele poleks enam mõtet hõbemünte kangideks sulatada.
Mündi nimi- ja reaalväärtuse erinevuse müsteeriumi võti ongi 1853. aasta sündmustes. Hõbemündid, mis algselt sisaldasid dollari kohta 24,06 g hõbedat, „kahandati” 22,39 grammini, kuid nende nimiväärtused jäid samaks. Hõbedollar ei võrdunud enam dollariga. See oli seaduse mõte. Tulemuseks oli tõeline segadus, kuna kahandati ainult osa müntidest. Dollarilise nimiväärtusega mündid jäid kahandamata ning nende hõbedasisalduseks jäi endiselt 24,06 g. Kahandati 50-sendised, 20-sendised ja 10-sendised mündid. Eesmärk oli hoida hõberaha ringluses, et seda saaks mugavalt igapäevatehingutes kasutada. Tegelikkuses oli ühedollariline hõbemünt nüüd väärt rohkem kui kaks 50-sendist münti või kümme 10-sendist münti. Kus on loogika?
Seda polegi. Loomulikult ei saanud selline poliitiline sudimine anda tulemuseks püsivat efektiivset rahasüsteemi. Aja jooksul rakendati mitmesuguseid ajutisi parandusi, mille mõju kestab tänaseni. Hea näide on USA hõbemünt Silver Eagle. See ühedollarilise nimiväärtusega münt kaalub üks apteegiunts ning on seega väärt üle 18 dollari! Nagu näha, ei lase turg ennast petta. Väärismetallil on alati objektiivne väärtus – turuhind.
See kokkuvõte näitab kulla/hõbeda hinnasuhte muutumist minevikus. Iga katse seda mõjutada annab tulemusi, mille mõju on raskesti ennustatav. Kuna majandussüsteemid on dünaamilised, ei anna nende mitme aspekti korraga stabiliseerimise katsed kunagi oodatud tulemusi. Kulla ja hõbeda puhul tõrjuti hõbe sammhaaval seadusliku maksevahendi rollist välja.
1860. aastatel alanud Ameerika Ühendriikide kodusõjas võeti kasutusele paberkupüürid hüüdnimega greenbacks. Paberkupüürid osutusid sõjaajal enneolematult stabiilseks ning tõrjusid väärismetallmündid 1870. aastateni ringlusest täielikult välja. Juhtumisi langes see aeg kokku uute kullamaardlate avastamisega, mistõttu kullavarud suurenesid oluliselt. Hulk riike eelistas seda metalli ning kullastandard muutus paljudes maailma piirkondades üldtunnustatuks.
See oli kriitiline hetk, kuna hõbemündid, mis muutusid sama nimiväärtusega kuldmüntidest palju kallimaks, tõrjuti turult välja. Esmalt lõpetas hõbeda ostmise ja hõbemüntide vermimise Saksa Impeerium. Seejärel tegi sama Ameerika Ühendriigid. Eelnimetatud probleeme kogesid peagi ka teised Euroopa riigid. Maailm pöördus arusaadavatel põhjustel kullausku. Seega põhjustasid kulla tähtsuse tõusu poliitilised otsused. Siin on kujutatud hõbeda nõudluse vähenemist ja hõbeda hinna langemist.

http://seekingalpha.com/article/422081-324-years-of-the-gold-to-silver-ratio-and-195-silver
Ajalooallikad viitavad huvitavale fenomenile. Kui mõlemad metallid olid kasutusel seadusliku maksevahendina, oli nende hinnasuhe ligilähedaselt võrdne nende pakkumiste suhtega. Kui hõbeda maksevahendina kasutamine lõpetati, hakkas selle hind kullas muutuma praktiliselt prognoosimatult.
Võib arvata, et hõbeda hind jääbki ebastabiilseks, kui seda just uuesti seadusliku maksevahendina kasutusele ei võeta.
Milline on hinnasuhe turul praegu? Mis seda mõjutab?
Praegune kulla ja hõbeda hinnasuhe
Loomulikult fiatraha pakkumine väärismetalliturgudel. Mitte sõjad või maavärinad ja kindlasti mitte pankrotid, krahhid või poliitikute väljaütlemised. Kulla ja hõbeda hind reageerib kapitali sissevoolule kulla- ja hõbedaturgudele ning poliitilised, majanduslikud ja muud sündmused võivad mõjutada ainult seda sissevoolu. Miks väidavad analüütikud vahel, et mõni terrorirünnak või muu sündmus mõjutab kulla hinda? Võtame näiteks Pariisi terrorirünnakud. Need tekitasid küll palju paanikat, kuid miks peaks mõnekümne inimese hukkumine kulla hinda tõstma? Aafrikas sureb päevas tuhandeid inimesi sõdades ja näljahädades, aga kulla hinda see ei mõjuta. Miks eurooplaste surmad erilised on? Miks reageerib kuld sündmusele, mis ei mõjuta otseselt kuidagi raha ega väärismetallide pakkumist?
Terrorirünnakud ja geopoliitilised või majanduslikud sündmused tekitavad lühiajalist paanikat, mis suurendab kapitali sissevoolu väärismetalliturgudele. Kuna emotsioonid lahtuvad kiiresti, voolab kapital peagi tagasi ja hind langeb. Hinnatõus ei kesta üldiselt kaua. See ei ole midagi muud kui pakkumise ja nõudluse suhte muutumine.
Samas tuleb märkida, et meie inflatsiooni tagava rahandussüsteemi tõttu ei lange vaba kapitali hulk kunagi teatud miinimumtasemest madalamale. Lisaks see miinimumtase tõuseb pidevalt. Sellest tulenevalt väärismetallihinnad küll kõiguvad, kuid graafiku miinimumid tõusevad pidevalt. See tähendab, et pikas perspektiivis on kasv praktiliselt tagatud.
Ehkki hõbedat on kullast 10–15 korda rohkem, on kullaturu kapitaliseeritus palju kõrgem kui hõbedaturu oma. Kui ka väike osa kullaturu kapitalist liiguks hõbedaturule, võiks kergesti tulemuseks olla mitmekümne või -saja protsendi suurune hinnatõus.
Seega põhineb tänane kulla/hõbeda hinnasuhe mitmel teguril: raha pakkumine kullaturul, raha pakkumine hõbedaturul, kulla pakkumine ja hõbeda pakkumine. Esimesed kaks olenevad nõudlusest ehk inimestest, kes OSTAVAD väärismetalli, mitte lihtsalt ei avalda soovi seda osta. Nõudlus kajastub turu käibes ehk selles, kui palju raha ajaühikus väärismetalli vastu vahetatakse. Kogu rahapakkumisest lähtumine oleks vale, kuna ainult osa sellest jõuab väärismetalliturule.