Passiivne tulu – faktid ja müüdid

Passiivse tulu mõiste on omandanud finantsmaailmas uue tähenduse. Sellest on saanud kui legendaarne Sampo, mille valdaja on rahaliselt vaba ning võib soovi korral muretult palmisaarel elada. Nagu ikka, on tegelikkus mõnevõrra keerulisem.

Mis on passiivne tulu?

Raskused algavad juba passiivse tulu mõiste defineerimisel. Sisetunne ütleb, et see on seotud rahaga, mille teenimiseks pole vaja tööd teha.
Wikipedias on passiivne tulu defineeritud kui „regulaarne rahavoog, mille säilitamiseks saaja ei pea üldse aega kulutama või peab aega kulutama väga vähe”. USA maksuamet lähtub omaenda passiivse tulu definitsioonist. IRS-i käsitluses võib selline tulu pärineda üksnes kahest allikast: vara väljarentimisest või kaubandus- või äritegevusest, milles tulu saaja olulisel määral ei osale (dividenditulu).

Saiti SmartPassiveIncome.com pidav investeerimisguru Pat Flynn kitsendab passiivse tulu mõiste internetipõhisele äritegevusele, väites, et passiivse tulu teenimiseks tuleb

luua internetiettevõtteid, milles automaatsed süsteemid võimaldavad tehinguid, rahavooge ja kasvu ilma [tulu teenija – autori märkus] reaalajalise osaluseta. Teisisõnu tuleb luua olukord, kus me ei vaheta oma aega raha vastu.

Passiivse tulu üldlevinud definitsioonile on ilmselt lähim Wikipedia variant. Mida lugeda „väga vähese aja kulutamiseks”? Kas tund kuus on liiga palju? Aga kümme tundi nädalas? Ka sõna „säilitada” ei tasu unustada. Paljud kipuvad selle tähendust alahindama.

Passiivse tulu saavutamine on lihtne ja ei nõua pingutust – müüt

Passiivsest tulust rääkides kiputakse keskenduma tulemusele ehk korrapärasele rahavoole, mille säilitamiseks on vaja väga vähe pingutada. Samas nõuab sellise olukorra saavutamine palju tööd. Võtame näiteks Poola tuntuima isiklike rahaasjade eksperdi Michał Szafrański. Tema raamat „Rahaninja” (Finansowy ninja) on toonud talle üle 340 000 euro puhastulu. Ehkki raamat avaldati rohkem kui aasta tagasi, ostetakse seda ikka veel ja raha laekub tema pangakontole. Samas tegi Szafrański edu saavutamiseks palju tööd: raamatu kirjutamine võttis üle aasta aega ning enne seda nägi ta neli aastat vaeva oma rahasäästmisblogi „Jak Oszczędzać Pieniądze” tuntuks tegemiseks. Praegu kulub Szafrańskil raamatu müügitulu säilitamiseks küll üsna vähe aega, kuid varem kulutatud aega ei tohi alahinnata.

Teiste passiivse tulu allikate puhul on olukord sarnane. Lugejad/vaatajad/kuulajad reeglina tüdinevad valminud tootest ja autoritasud hakkavad vähenema. Erandiks on loomulikult ülemaailmsed menukid nagu Star Wars või Harry Potter, mille hoog ei rauge ka aastakümnetega. Sama käib veebisaitide kohta, mile populaarsus ja seega ka kasumlikkus väheneb kiiresti, kui neid sageli ei värskendata.

Üürikinnisvara? Igaüks, kes selles valdkonnas kätt on proovinud, võib rääkida, kui palju vaeva nõuab üürnike leidmine, kinnisvara korrashoidmine ja tüütute pisiasjadega tegelemine. Kapitalikasum? Madala riskitasemega investeeringute tulumäär on madal ning aktiivne investeerimine riskantsematesse instrumentidesse nõuab vahel rohkem aega kui töökoht. Lisaks on vaja kõigepealt kapitali koguda, sest laenuraha investeerimine on väga halb mõte. Töötada ettevõte üles ja jätta selle juhtimine kellelegi teisele? Sellest helesinisest unistusest võib kergesti õudusunenägu saada.

Passiivne tulu on midagi uut – müüt

Paljud investeerimisgurud püüavad jätta muljet, et passiivne tulu on 21. sajandi leiutis, mida võimaldavad uued tehnoloogiad. Kes vähegi ajalugu tunneb, naerab selle peale. Tegelikult võiks öelda, et passiivse tulu teenimine pole pikka aega olnud nii vähe levinud kui 20. ja 21. sajandil. Varem nimetati seda lihtsalt teisiti, rantjeetuluks.

19. sajandi Inglise kesk- ja kõrgklassi kommetest suurepärast ülevaadet andvas romaanis „Uhkus ja eelarvamus” toob Jane Austen ära pea kõigi tegelaste aastasissetulekud. Näiteks hr Bingley, kelle sissetulek olevat 10 000 naela aastas. Kas ta teenib selle raha kauplemise või käsitööga? Loomulikult mitte. See moodustub tema maal elavate rentnike rendimaksetest. Ta ei valitse oma maavaldusi ise ja tõenäoliselt pole neid tükk aega ülegi vaadanud.

Varajase uusaja Euroopa aadel ja jõukas kodanlus koosneski sellistest rantjeedest, kelle sissetulekuid tänapäeval nimetataks passiivseks tuluks. Vähesed neist töötasid või tegelesid tänapäeva mõistes ettevõtlusega.

Passiivne tulu on rahalise vabaduse saavutamise eeltingimus – fakt

Rahaliselt vabaks nimetatakse inimest, kes ei pea raha eest tööd tegema. Aga elamine ju maksab. Põhivajaduste (eluase, toit, rõivad) katmiseks on mingisugust sissetulekut vaja. Võib püüda säästudest elada, kuid paljude sportlaste ja lotovõitjate kogemused näitavad, et raha kipub kuluma oodatust palju kergemini ja kiiremini. Seega on vaja luua passiivse tulu allikaid. Kinnisvara, dividendi- või intressitulu, autoritasud. Pole oluline, mis tüüpi tuluga on tegu, peaasi et sellest piisab elamiseks.

Passiivse tulu teenimiseks pole vaja palju kapitali – fakt, aga tinglikult

Selleks, et minimaalse riskiga piisavalt passiivset tulu teenida, tuleb siiski koguda üsna suur kapital. Ütleme, et teile piisaks tagasihoidlikuks äraelamiseks 700 eurost, mida on Eesti keskmisest netopalgast mõnevõrra vähem. Kui investeerida praktiliselt riskivabadesse pikaajalistesse riigivõlakirjadesse, mille tootlusmäär ületab vaevalt inflatsiooni, läheks sellise sissetuleku saavutamiseks vaja ligikaudu 800 000 eurot. Ja seejuures teeniksite alla keskmise palga!

Kinnisvarasse, ettevõtete võlakirjadesse ja dividendiaktsiatesse investeerimisel on väljavaated mõnevõrra paremad. Siiski läheb isegi võimenduse (hüpoteeklaenu) kasutamisel vaja sadadesse tuhandetesse ulatuvat algkapitali, mis käib suuremale osale inimestest üle jõu. Lisaks nõuab selline investeerimine palju rohkem tööd investeeringute käekäigu jälgimiseks ning ka riskid on oluliselt suuremad.

Intellektuaalomandilt on võimalik tulu (autori- või patenditasu) teenida igasuguse rahapaigutuseta. Samas ei saa öelda, et selliste tuluallikate loomine oleks tasuta, kuna kulutada tuleb oma aega, vaeva ja vahel ka raha. Lisaks ei ole selline tulu kuigi stabiilne.

Igaüks võib saada rahaliselt vabaks – müüt

Kesk- ja Ida-Euroopas on sadadesse tuhandetesse või isegi miljonitesse eurodesse ulatuva kapitali kogumine realistlik vaid mõne protsendi jaoks inimestest. Patendi- ja autoritasude teenimine on veelgi eksklusiivsem. Patentide registreerimiseks on tavaliselt vaja rahakat partnerit ning lisaks ei saa igast heast ideest hästimüüvat toodet. Iga Szafrański kohta on sadu kirjanikke, kes teenivad aasta jooksul kirjutatud raamatult vaid mõni tuhat eurot, enne kui müük vaibub. Sama võib öelda filmide, blogide ja muu loomingu kohta.

Passiivne tulu ei ole minu jaoks – müüt

Äraelamiseks piisava passiivse tulu saavutamine on tõepoolest väga raske, kuid see ei tähenda, et investeerimismõtted tuleks üldse maha matta. Passiivselt investeerida võib igaüks. Riigivõlakirjade, ettevõtete võlakirjade ja aktsiate ostmiseks ei pruugi olla vaja palju raha. Üks üürikorter ei võimalda tõenäoliselt töölt ära tulla, küll aga pakub suhteliselt stabiilset lisasissetulekut.

Hajutamise põhimõte kehtib nii investeerimises kui ka isiklike rahaasjade korraldamises. Täiendav sissetulekuallikas pakub kindlustunnet juhuks, kui peaksite mingil põhjusel põhisissetuleku kaotama. Miks mitte investeerida, kui selleks peab suhteliselt vähe vaeva nägema?

fot. Alexsander-777, pixabay.com, CC0

MIS VÕIMALUSI PAKUB KULD?

plpolski (Polish) enEnglish (English) ruРусский (Russian)

Krzysztof Krzemień