Uued kullapalavikud

Sõnaga „kullapalavik” seostuvad mõttes ikka California kullaväljadele õnne otsima siirdujate vankrikaravanid Ameerika preeriatel. Tänapäeval on pilt siiski hoopis teistsugune. Eraviisilisest kullaotsimisest on saanud romantiline müüt ning enam ei kipu eriti keegi kirkaga kontinente ületama. Üks asi on siiski jäänud samaks – ka 21. sajandil võib uus kullaleid põhjustada kullapalaviku.

Suur Mongoolia kullapalavik

Kunagi värises mongolite ees pea kogu maailm, kuid Tšingis Khaani ajad on ammu möödas ja tema loodud impeeriumist jäänud vaid ähmane mälestus. Mongoolia uuemat ajalugu on kujundanud suurriikide Hiina, Jaapani ja Venemaa vahelised võimumängud. Selles pindalalt maailmas 18. riigis elab praegu vähem kui 3 miljonit inimest. Põhjuseks on kogu riigi lõunaosa kattev Gobi kõrb, üks karmimaid piirkondi Maal.

20. sajandiks teati siiski juba, et kõrb varjab enda all suuri rikkusi. Gobist sai peagi tõmbekeskus kogu maailma paleontoloogidele – muu hulgas avastati sealt dinosaurusemunade kivistised. Kohalike jaoks olulisim avastus seisis siiski veel ees.

2001. aasta juulis teatas Kanada ettevõte Ivanhoe Mines rikkalike kulla - ja vasemaagimaardlate leidmisest Oyu Tolgois – see kohanimi tähendab mongoolia keeles türkiismäge. Uudise peale koondus Gobi kõrbele kogu maailma kullakaevandusettevõtete tähelepanu. Sellega lugu ei lõppe.
Lõunasse suundusid ka tuhanded Mongoolia elanikud, keda meelitas võimalus teenida vaeses riigis ennekuulmatuid summasid. Maailmapanga andmetel elab isegi praegu, mil majanduskasvu Hiina omaga samale tasemele tõstnud kaevandusbuum on kestnud aastaid, rohkem kui viiendik riigi elanikest vähem kui ühe dollariga päevas.

Investeerige kulda. See hoiab oma väärtust

Rikkaks saab teatavasti üliväike osa kullaotsijatest. Samal ajal, kui riigi tänavatele hakkasid ilmuma uusimad Hummerid ja muud uue rikkuse märgid, higistas üle 100 000 vaese kaevuri mitme meetri sügavustes aukudes. Tavaliselt töötavad kaevurid kolmeste meeskondadena: üks neist täidab augu põhjas ämbreid pinnasega ja ulatab neid teisele, samal ajal kui kolmas otsib sõeludes kullatükke. Nad teenivad keskmiselt 10 dollarit päevas. Kuna nad kannavad seljal rohelisi plastkausse, nimetati nad teismeliste ninjakilpkonnade multika järgi ninjakaevuriteks.

Ehkki 30% Mongoolia elanikest teenib endiselt elatist loomakasvatusega, on mäetööstusest, iseäranis kulla kaevandamisest saanud Mongoolia suurim majandusharu. See moodustab 20% SKP-st ja 80% ekspordist ning mõlemad näitajad kasvavad endiselt. Oyu Tolgoi kaevandus on Mongoolia ajaloo suurim välisinvesteering ning prognoositakse, et 2020. aastaks toob see sisse kolmandiku Mongoolia SKP-st.

Brasiilia kullapalavik

2006. aastal raadasid kolm vaest karjakasvatajat Apui lähistel Amazonase vihmametsa karjamaa rajamiseks. Oma üllatuseks leidsid nad Rio Juma jõest kullakamakaid. Kahjuks liialdas üks neist baaris leiu tähistamisega ning rääkis kõik välja.

Apui on väikelinn Brasiilias, 460 km Manausest lõunas. Asfaltteid sinna ei vii – linna pääseb üksnes jõge mööda. Seetõttu jõudsid alguses leiuni üksnes kohalikud elanikud. Ümberkaudsed istandused ja saeveskid tühjenesid töölistest. Töölt lahkus isegi Apui aselinnapea, eelistades mugavale kontoritööle kullajõest õnne otsimist.

Linnapea ja kohalikku kogudust juhtinud vaimulik olid algusest peale kaevandamise vastu. Viimane kartis oma kogudusest ilma jääda, esimene aga aimas, et kullapalavik toob linna kurjategijaid ning teeb sellest lõpuks aguli hävitatud džungli veerel. Kartused osutusid tõeks – peagi puhkesid parimate kullaleiukohtade pärast vägivaldsed kokkupõrked ning kohalikust bordellist sai linna edukaim ettevõte. Hinnad tõusid ja väidetavalt tuli kahe võileiva eest välja käia gramm kulda (tänases vääringus ligikaudu 17 dollarit).

Raskeima löögi osaliseks sai siiski looduskeskkond. Jõekallaste sonkimine ja ebaseaduslik raie mõjus sellele Amazonase vihmametsa piirkonnale hävitavalt. Kui enne kullapalavikku kihas mets elust, siis pärast sarnanes see sõjatandrile. Ehkki kohtuotsusega keelati Apuis kaevandamisel rasketehnika kasutamine, jäid sajad inimesed traditsioonilisel meetodil kulda pestes õnne otsima.

Hinnanguliselt on kullapalavik alates 2006. aastast ühel või teisel viisil mõjutanud poolt miljonit Brasiilia vihmametsas elavat inimest.

Peruu kullapalavik

Peruu kullapalavik on ebatüüpiline. Kuna see riik on juba sajandeid üks maailma suuremaid kullatootjaid, ei saa öelda, et kaevandamine oleks seal midagi uut. Kui eelmise kümnendi lõpus kulla hind maailma turgudel tõusis, otsustas üha suurem hulk peruulasi oma tavatööst loobuda ning hakata omal käel kulda kaevandama – seadusest, keskkonnast ja omaenda ohutusest hoolimata.

Amazonase vihmametsa piirkonnas nimega Madre de Dios elatub sellisest kaevandamisest praegu 30 000 inimest, 95% neist ebaseaduslikult. Peruu valitsuse hinnangul moodustab loata kaevandamine 40% kogu riigi kaevandustegevusest. See on ka mõistetav – kui piirkonna keskmine kuupalk on 125 dollarit, siis kaevurid teenivad 3000–5000 dollarit kuus.

Nagu ikka, on kullapalavikul negatiivsed tagajärjed lokkava kuritegevuse ning looduskeskkonna hävitamise näol – pilt on üsna sama nagu Brasiilias. Jõekallaste jätkuva hävitamise tõttu ujutas vesi üle Huaypetuye lennujaama ning sama saatus ähvardab ka ülejäänud linna. Seni ei ole õnnestunud probleemile lahendust leida.

Tänapäeva kullaotsingud Põhja-Ameerikas

Forty-Ninersiteks (e. k neljakümne üheksandad) kutsutakse klassikalisi Ameerika kullaotsijaid, teerajajaid, kes 1849. aastal suurte hulkadena Californiasse õnne otsima siirdusid. Neist on saanud tähtis osa California osariigi ajaloost ning tänapäeva tõusvad kullahinnad ahvatlevad paljusid rahutuid hingi nende jälgedes käima.

Täna on kullapesemine California jõgedes seadustega palju rangemini piiratud kui poolteist sajandit tagasi. Kullaotsijatele tulevad appi spetsialiseerunud ettevõtted. Näiteks võidakse pakkuda võimalust pesta kulda mõnel ettevõttele kuuluval jõelõigul 100 dollari eest nädal aega või 3500 dollari eest aasta aega. Mõni ettevõte pakub kullaotsijatele seadmeid, varustust ja oskusteadmisi. Maa kuulub ettevõttele, kogu leitud kuld aga kullaotsijatele. Ühe lepingu alusel võivad kulda otsida kaks täiskasvanut ja nende alaealised lapsed.

Kullaotsimine on ka meedias populaarne teema – näiteks võib tuua Discovery Channeli tõsielusarja „Gold Rush”. Sari on eetris juba seitse hooaega ning on andnud alust mitmele spin-off-sarjale, ehkki hilisemate hooaegade tegevus toimub suuresti mujal (näiteks Alaskal). Vaatajad elavad kaasa kullakaevajate seiklustele, mis võivad vahel jätta mulje, nagu oleks tegu lihtsa ja kindla viisiga rikkaks saada. Kaotusekibedust, mis kullakaevajatele leiurõõmust tuttavamgi on, annab teleekraan edasi vähem.

Kullaotsimise keskkonnamõjud muutusid niivõrd tõsiseks, et keskkonnakaitsjate surve all kehtestas California osariigi parlament jõesängide süvendamisele ehk neist mehaaniliselt pinnase eemaldamisele keelu kuni selle tegevuse keskkonnamõju põhjaliku uurimise lõppemiseni. Kullaotsijate esindusorganisatsioonid vaidlustasid keelu kiiresti – see näitab, kui keeruline on kullapalavikku seadustega ravida.

fot. Eric, flickr.comCC BY 2.0

MIS VÕIMALUSI PAKUB KULD?

plpolski (Polish) enEnglish (English) ruРусский (Russian)

Krzysztof Krzemień