Meie, XXI sajandil elavate inimeste jaoks on iseenesestmõistetav, et kulla kurss allub teatud muutustele. Kuid peaaegu kogu ajaloo vältel pole tulnud kõne allagi,et kulla kurss oleks rahaliselt väljendatav. Kuld oligi rahaks.
Kuldraha
„Kulla hinnast” – vähemalt sellest, mis oli dollarites väljendatud – võime kõnelda tegelikult alates 1973. aastast, kui langes lõplikult sõjajärgne majanduslik kord, mida nimetati „Bretton Woodsi süsteemiks” ‒ see tulenes koha nimest, kus liitlased 1944. aastal rahvusvahelise majanduse põhimõtted kindlaks määrasid.
Maailmas on sajandeid valitsenud valuutakonkurents, raha väärtus määras mündis sisalduvat väärismetalli kogust ja kvaliteeti. Isegi kui riigid hakkasid oma pabervaluutat trükkima, tegid nad seda kulla või hõbeda väärtusele viidates.
XIX sajandi lõpus domineeris kullavaluuta süsteem või kahemetallisüsteem. Riigid on välja lasknud oma valuutasid ja iga valuutat on nõudmisel konverteeritud teatud kulla või kulla ja hõbeda kogusesse. Kui võtta arvesse mõlema väärismetalli väärtuse muutlikkust, siis olid stabiilsemad kullavaluutasüsteemid, mis tõrjusid varsti kahemetallisüsteemi välja.
1900. aastal kinnitati Ameerika Ühendriikides „Kullastandardi seadus”(„Gold Standard Act”), selle järgi oli dollari väärtus võrdne 1,505 g kullaga, millest tulenevalt trooja unts (umbes 31,1 g) kulda maksis $ 20,67.
Veelgi varem on kullasüsteemile üle läinud Euroopa eesotsas Ladina Rahaliiduga, mis peatas kahemetallisüsteemi juba 1878. aastal. Tuletan lühidalt meelde, et selle kokkuleppe raames on mõned Lääne- ja Lõuna-Euroopa riigid lasknud välja oma valuutat, kuid kõigi nende (nt 1 Itaalia liir või 1 Prantsuse frank) väärtus oli sama ehk 0,290322 g kulda.
Lõpliku Euroopa kullavaluuta süsteemi languse tõi kaasa Esimene maailmasõda, mil riigid lasksid jõuliselt välja paberraha, et maksta töötasu relvavabrikute töötajaile ja rindesõduritele. Kuld jäi omakorda siduvaks rahvusvaheliste tehingute puhul, seega jõudis reservis hoitud väärismetall ootamatult turule. Selline asjaolu põhjustas märkimisväärse sõjajärgse inflatsiooni, mis muutus Saksamaal ja Poolas lausa hüperinflatsiooniks.
Sõdadevahelise paari aastakümne jooksul on mõned riigid proovinud minna tagasi valuuta osalisele kulda konverteerimisele. Nende seas oli ka Poola, mis peale Władysławi Grabski reforme sidus zloti kulla ja välismaa valuutadega, kuid riik ei saanud endale siiski täielikku konverteerimist lubada, kuigi ametlik kurss 1 zlott = 0,2903 g kulda kestis kuni Teise maailmasõjani.
Ainult Ameerika Ühendriikidel õnnestus säilitada täielik konverteeritavus, kulla hind jäi seal muutmatuks ‒ $ 20,67 untsi eest.
Ülemaailmne majanduskriis ja Bretton Woods
1929. aastal algas maailma ajaloo suurim majanduskriis. Ärgem hakakem praegu selle mehhanismi süvenema, meenutagem vaid president Franklin Roosevelti administratsiooni korraldust Executive Order 6102. Ameerika Ühendriikide valitsus konfiskeeris kodanikelt kogu kulla, devalveerides samal ajal dollari tasemeni $ 35 ühe kullauntsi eest ehk 0,888 g kulda ühe dollari kohta.
Teine maailmasõda tõi kaasa järjekordse finantskriisi sama mehhanismiga nagu kakskümmend aastat varem toimunud Esimese maailmasõja aegne kriis. Sõjajärgse korrana kehtestasid võitjad Bretton Woodsi süsteemi. Dollar muutus peamiseks maailmavaluutaks, see oli täielikult kulda konverteeritav Roosevelti poolt 1933. aastal kehtestatud pariteedi alusel. Ülejäänud valuutade väärtuse määras nende suhe dollariga ning valitsused nägid poliitilistel põhjustel vaeva, et kursside muutlikkus oleks võimalikult väike. See tekitas suure segaduse maksebilanssides ja probleeme rahapoliitikas.
Aastatel 1968‒1971 on Ameerika Ühendriikide valitsus muutnud kulla ja dollari kurssi üsna tihti. Seda on mõjutanud Vietnami sõda ning naftakriisist tingitud hiiglaslik majanduskriis. Selle tulemusena on jõutud stagflatsioonini ehk majanduskasvu puudusega kaasneva suure inflatsioonini. Rahakäibesse on tekkinud nii palju dollareid, et nende täielik konverteerimine kulda on osutunud võimatuks, ja 15. augustil 1971. aastal peatati see kullauntsi hinna $ 42,22 juures. Bretton Woodsi süsteem sai lõpu, kui dollari kurss 1973. aastal vabastati ja kullast sõltumatuks muudeti.
Alles alates 1973. aastast võime rääkida dollarites väljendatavast kullahinnast, kuigi on ka kullahindade graafikuid, mis ulatuvad palju kaugemale, isegi XX sajandi algusesse. Need nominaalhindades graafikud kuni XX sajandi 70. aastateni meenutavad sirgjoont. Juhul, kui need on inflatsiooni arvestavad graafikud, siis kuni Bretton Woodsi süsteemi lõppemiseni näitavad need lihtsalt Ameerika Ühendriikides esinenud inflatsiooni,välja arvatud mõned ülalmainitud kulla ja dollari pariteedi muutmise juhud.
Vaba kulla kurss
Pärast kulla kursi vabastamist tõusis see hoogsalt, nagu oligi oodata. 1974. aasta lõpupoole ulatus kursi tõus üle $ 183. Seda polnud keeruline ette näha. Püsiv stagflatsioon, majandus- ja finantskriis, meeletu naftahinna tõus ja Yom Kippuri sõda Lähis-Idas põhjustasid paanilise pöördumise kulla kui ainsa turvalise raha hoiustamisvõimaluse juurde.
1976. aastal toimus suur korrigeerimine, hinnad langesid poole aasta jooksul alla $ 110. Kuid olukord maailmas polnud ikka rahulik ja aasta teisel poolel tõusid hinnad hämmastavas tempos. Ei aidanud isegi Rahvusvahelise Valuutafondi tegevus, mis aastatel 1976‒1980 müüs turul maha 1/6 oma kullareservidest.
1977. aastal vallandus Iraanis ajatolla Khomeini revolutsioon, mis põhjustas teise naftakriisi, mis omakorda tõstis hinnad uuele rekordilisele tasemele. 1980. aasta jaanuaris ulatusid need kuni $ 678. 1980. aasta septembris maksis kuld veel $ 675, kuid reaganoomika soodustas Ameerika Ühendriikides majandusliku seisu olulist paranemist.
Rekordiliselt madalad intressid ajendasid inimesi paigutama vahendeid kapitaliturule, tõsisemate majanduslike ja geopoliitiliste probleemide puudumine mõjus rahustavalt. Kommunismi languse mõju all kirjutas Ameerika politoloog Francis Fukuyama isegi raamatu „Ajaloo lõpp”, milles nägi ette, et nüüd on kätte jõudnud suurte ajalooliste sündmuste lõpp ja terve maailm hakkab samm-sammult lääne demokraatlik-liberaalset mudelit vastu võtma. Kuidas ta küll eksis…
Ent siiski põhjustasid need kaks hurraaoptimistlikku dekaadi enam-vähem vahemikus $ 300‒400 muutunud kullahindade stagnatsiooni. 1999. aasta juunis maksis kuld vaevalt $ 256 untsi eest. Neil, kes olid kulda usaldanud, oli siiski õigus.
XXI sajand
Uue kullahinna tõusu signaali tõi kaasa aastatuhande vahetus ja nn DotComi kriis ‒ internetiettevõtete aktsiamulli lõhkemise tekitatud finantskriis Ameerika Ühendriikides. 11. septembril 2001. aastal sooritas Araabia terroristlik organisatsioon Al-Quaida World Trade Centeris terroristliku akti ja president George W. Bush kuulutas välja sõja terrorismile. Selle käigus tungisid Ameerika Ühendriigid Afganistani ja Iraaki, kust pole siiani lõplikult välja saanud.
Uue millenniumi väljakutsed lükkasid Fukuyama väited dramaatiliselt ümber ning panid taas muretsema maailma saatuse ja majanduse pärast. Isegi suhteliselt hea majanduslik kasv aastatel 2002‒2008 ei pidurdanud kullahinna tõusu. Kurssi on tõstnud jõuliselt kasvavad Ameerika Ühendriikide relvastuskulud, mis on põhjustanud tugeva eelarvedefitsiidi, samuti spekulatiivsed tegurid.
2006. aasta mais oli hind $ 675 ja siis toimus järjekordne vapustus. 2007. aastal vallandus Ameerika turul hüpoteegikriis, investorid hakkasid põhja minevalt kinnisvara- ja aktsiaturult põgenema turvalisse kullasse investeerimisse. 2008. aasta märtsis maksis kullaunts $ 968, kuid olukord hakkas vähehaaval rahunema, börsid tõusid ja hind hakkas hoogsalt langema, oktoobris oli see juba $ 731.
2007. aasta septembris kuulutas pankroti välja üks Ameerika Ühendriikide suurimaid investeerimispankasid Lehmann Brothers. See põhjustas taas suure šoki ja teise kriisilaine, mis tõstis kullahinnad taas tippu, kuigi piiri $ 2000 untsi eest ei ületatud. 5. oktoobril 2011. aastal saavutas hind tipptaseme märkel $ 1902,30.
Sellest ajast saadik on hinnad langenud. Kriitiline oli aasta 2013, mille kevadel langesid hinnad tasemelt $ 1600 kuni umbes $ 1200. Sellest ajast alates on kurss kõikunud enam-vähem vahemikus $ 1200‒1400, vaid möödunud aastal langes see veel natuke allapoole.
Kuidas kujunevad kullahinnad edaspidi? Muidugi pole seda võimalik lühikeses ega vaid veidi pikemas perspektiivis ette näha. Päris pikas perspektiivis jääb kuld aga endiselt õigeks lahenduseks ebastabiilsetel aegadel.
